Ma ei teagi, kuidas ma seda küll endale ette kujutasin, kui kaks nädalat tagasi kiirabi kutsusin. Et tulevad kikivarvul ja teevad 'small talki'", äkki mõni "icebreaker", a la "ilus ilm täna?" kuigi kell on juba mitu tundi üle südaöö?! Selle asemel maabub su juurde dessant, jooksu pealt küsitakse dokumenti ning hakatakse juhtmeid külge riputama.😊 Sinu uuest ja armsast kodust saab pooleks tunniks nende kuningriik ja sinust selle riigi alam ning sul on sõnaõigus vaid siis, kui midagi küsitakse. Ja omaõigus tuleb selleks lühikeseks ajaks loovutada inimestele, keda sa kunagi enne näinud pole. Ning oma 'võtmed' saad tagasi, kui nad läinud on. Võiks nagu elementaarne olla. Mina nii taibukas ei olnud. Eriti siis, kui enam-vähem terveks olin tunnistatud, kukkusin ma sehkendama ja korraldama. Ma nagu ei taibanud ka, et see mingi probleem on. Mina teen ju kõike oma parima äranägemise järgi?!
Kui kiirabi lahkunud oli, hakkas mul sees kobrutama. Tundus, nagu oleks see visiit mu vaimsesse südamesse istutanud mingi pöörleva rauatüki, mis nüüd aktiivselt kõike seintele sadestunut maha kraapima asus. Eriti valusalt said pihta mädapaised, mis lõhkesid ja väljapääsu otsisid. Sul on tunne, et oled kui mingis sulatusahjus, su sees on mingi veider elekter, mis ketrab ja ketrab ning rahu ei anna, kuni sa oma asjad korda saad. Umbes kahenädalase otsimise ja palvetamise tulemusena sain aru, et tegelikult käitusin nii veidralt just seetõttu, et mu omaõiguse loovutamine mitte kõige paremini välja ei tulnud. Lõpuks kirjutasin arstile vabanduskirja. Ei, tegelikult kirjutasin lausa kaks kirja. Esimese kirja ridadevaheline sõnum oli umbes selline, et näete, mul olid omad põhjused, miks ma seda või teist ütlesin/tegin (ja mul oli õigus). Sest just nii kaugele oli mu valgus selleks hetkeks ulatunud. Igal juhul, sügav kummardus, Tartu Kiirabi!
Mida see kõik aga kaasa tõi, oli UUS ELU. Elustiilimuutustest on ehk vara rääkida, sest aega pole läinud piisavalt, aga ma olen motiveeritud, esimest korda 10 aasta jooksul, ning algus on paljutõotav. Kerge masendus, mis 3-5 kuud mind igatepidi takistanud on, on asendunud teovõime ja -tahtega. Kõige imelisem on aga suhtlemine võõraste inimestega, nt teenindajad või inimesed rongis. Nad on kõik nii rõõmsad ja kuidagi tänulikud. Või töökaaslased, eriti need mõned, kes varem pisut okkalisemana olid tundunud, kuidas nad eile kohe 'sulama' hakkasid, kui ma nendega rääkima asusin?!
Ja Taevas on lahti. Ülistus huultel. On suur arm, et meil on Jumal, kes hoolib oma laste südametest ja kui vaja, saadab kiirabi, et vaimsesse südamesse puhastus tuua. Seesama Jumal jälgib ka kiivalt, et Tema poolt paika pandud hierarhiat järgitaks. Alistuge kõigele inimeste poolt seatud korrale Issanda pärast (2Pt 2:13). See tähendab, et kui sa kiirabile (või politseile, maksuametile, tööandjale vms) alistuda ei suuda, siis ei ole mõtet ennast petta, et Jumalale justkui suudaksid. Siis tuleb meelt parandada ja pöörduda ning otsida andestust. Seda on Jumala armu varasalvedes ülirohkesti!
Kui kiirabi lahkunud oli, hakkas mul sees kobrutama. Tundus, nagu oleks see visiit mu vaimsesse südamesse istutanud mingi pöörleva rauatüki, mis nüüd aktiivselt kõike seintele sadestunut maha kraapima asus. Eriti valusalt said pihta mädapaised, mis lõhkesid ja väljapääsu otsisid. Sul on tunne, et oled kui mingis sulatusahjus, su sees on mingi veider elekter, mis ketrab ja ketrab ning rahu ei anna, kuni sa oma asjad korda saad. Umbes kahenädalase otsimise ja palvetamise tulemusena sain aru, et tegelikult käitusin nii veidralt just seetõttu, et mu omaõiguse loovutamine mitte kõige paremini välja ei tulnud. Lõpuks kirjutasin arstile vabanduskirja. Ei, tegelikult kirjutasin lausa kaks kirja. Esimese kirja ridadevaheline sõnum oli umbes selline, et näete, mul olid omad põhjused, miks ma seda või teist ütlesin/tegin (ja mul oli õigus). Sest just nii kaugele oli mu valgus selleks hetkeks ulatunud. Igal juhul, sügav kummardus, Tartu Kiirabi!
Mida see kõik aga kaasa tõi, oli UUS ELU. Elustiilimuutustest on ehk vara rääkida, sest aega pole läinud piisavalt, aga ma olen motiveeritud, esimest korda 10 aasta jooksul, ning algus on paljutõotav. Kerge masendus, mis 3-5 kuud mind igatepidi takistanud on, on asendunud teovõime ja -tahtega. Kõige imelisem on aga suhtlemine võõraste inimestega, nt teenindajad või inimesed rongis. Nad on kõik nii rõõmsad ja kuidagi tänulikud. Või töökaaslased, eriti need mõned, kes varem pisut okkalisemana olid tundunud, kuidas nad eile kohe 'sulama' hakkasid, kui ma nendega rääkima asusin?!
Ja Taevas on lahti. Ülistus huultel. On suur arm, et meil on Jumal, kes hoolib oma laste südametest ja kui vaja, saadab kiirabi, et vaimsesse südamesse puhastus tuua. Seesama Jumal jälgib ka kiivalt, et Tema poolt paika pandud hierarhiat järgitaks. Alistuge kõigele inimeste poolt seatud korrale Issanda pärast (2Pt 2:13). See tähendab, et kui sa kiirabile (või politseile, maksuametile, tööandjale vms) alistuda ei suuda, siis ei ole mõtet ennast petta, et Jumalale justkui suudaksid. Siis tuleb meelt parandada ja pöörduda ning otsida andestust. Seda on Jumala armu varasalvedes ülirohkesti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar